13.10.2019 toimus Vooremaal 2019.a Klubide Karika võistlussarja 9. ja viimane etapp, kus oli kavas IFAA jahiring

Vibuaasta veereb taas lõpu poole ning käes on aeg hakata võtma kokku selle aasta laskmisi-tegemisi. Alustama peab Klubide Karika võistlussarja viimasest osavõistlusest, mis toimus oktoobri keskpaigas Vooremaal. Peab kohe ütlema, et lihtne seda võistlust kokku võtta ei ole, sest tekkis päris mitmeid vastakaid mõtteid-tundeid ning neil oli vaja lasta settida, et pilt võimalikult objektiivselt kokku võtta. Sellegipoolest olgu siinkohal öeldud, et kõik, mis allpool öeldud saab, on allakirjutanu isiklik arvamus ja mitte Tartu Vibuklubi seisukoht.

Ühest küljest oli Vooremaa võistlus päris tore: ilmataat oli võistlejate suhtes positiivselt meelestatud ja saatis kogu päeva jooksul vaid paar vihmarabinat, mis möödusid üsna ruttu. Samuti oli temperatuur üsna talutav ja külm küll ei hakanud. Rahvast oli palju: Kajamaa Kütid, Tartu Vibuklubi, Vooremaa Vibuklubi olid väljas 13 ning Sagittarius 14 vibulaskjaga. Seega oli õhus põnevust ja Vooremaal pidi selguma, kes on Liivimaa tugevaim klubi võistlussarja maastikuetappide laskmises – mäletatavasti olid nii Kajamaa kui Tartu enne Vooremaa etappi saanud välisetappidelt võrdse arvu kohapunkte.

Teisest küljest aga oli Vooremaal probleeme nii märklaudade kui võistlusrajaga. Nimelt ei vastanud Vooremaa viburada IFAA jahiringi nõuetele. Rajal oli kolm 23-20 jardi märki ja puudu oli üks 19-17 jardi märk, samuti võinuks märkide kaugused   olla täpsemini välja mõõdetud (IFAA reeglid nõuavad distantside mõõtmist mõõdulindiga, et vältida kaugusemõõtjate kasutamisest tulenevaid vigu). Lisaks olid märgid paigutatud üksteisele liiga lähedale, mis nõudis võistlejatelt tõsist tähelepanu, et tagada enda ja teiste võistlejate ohutus ning matid, millesse lasti, ei pidanud alati plokkvibude nooli.

Allakirjutanu lisaks eeltoodule ka asjaolu, et üks grupp vibulaskjaid lasti rajale enne võistluse algust ning nemad lasid oma tulemused välja teistsugustes tingimustes kui ülejäänud võistlejad (samas mõiste „võistlus“ peaks ju tähendama, et kõik võistlejad lasevad samades tingimustes). Sel ajal kui see grupp võistlusrada läbis, ei olnud mattidel jahiringi märklehed (need pandi võistlejate poolt üles alles võistluse alguses), vaid maastikuringi märklehed ning arvestama peab ka seda, et üldine olustik oli sel ajal kui see grupp rada läbis, teistsugune.

Nüüd aga tulemustest.

Individuaalselt saavutasid meie klubikaaslased 3 esi-, 3 teist ja 1 kolmanda koha. Esikoha võitsid Monika AFLB, Aivar AMFU ja Mattias AMTR vibuklassis. Teise koha saavutasid Johanna AFSSR, Erik AMBHR ja Marek AMLB vibuklassis. Kolmanda koha saavutas Kuldar AMLB vibuklassis.

EML koduleheküljel välja pandud Klubide Karika 9. etapi tulemuste tabelis on näidatud ka võistlusel välja lastud uued Eesti ja isiklikud rekordid, kuid raja mittevastavuse tõttu IFAA reeglitele ei saa neid kahjuks lugeda kehtivaks.

Klubide arvestuses võitis Vooremaal Kajamaa, kes lasi välja 50 kohapunkti. Järgnes Tartu Vibuklubi 47 kohapunkti ning Vooremaa Vibuklubi ja Sagittarius võrdselt 29 kohapunktiga. Seega valitses Kajamaa sel aastal nii sise- kui välisetappe. Lõppseis klubide esikolmikus oli järgmine: Kajamaa 548, TVK 465, Sagittarius 336 punkti.

TVK suutis aga, nagu eelmiselgi aastal, võita 9-st etapist 4, kusjuures 5-nda etapi kaotasime vaid 3 kohapunktiga! Kokkuvõttes kaotasime me sel aastal Kajamaale 83 punktiga (eelmisel aastal 97 punktiga ja üle-eelmisel aastal oli vahe 94 punkti). Pole paha, lugupeetud klubikaaslased, pole üldse paha!

Vooremaa etapi kokkuvõtteks tahaks välja öelda veel mõned mõtted, mis on seoses selle võistluse ja kogu 2019.a Klubide Karika võistlussarjaga tekkisid.

Alustama peab vast sellest, et Klubide Karika etappidel osalevate vibulaskjate arv on viimase 8 aasta jooksul pidevalt kasvanud. Väike rehkendus näitab, et ajavahemikus 2012-2014 osales võistlussarja maastikuetappidel keskmiselt 50 vibulaskjat. Aastatel 2015-2018 kasvas see näitaja 70 vibulaskjani ning 2019.a osales välisetappidel juba keskmiselt 90 vibulaskjat. Kas see arv jääbki edaspidi nii suureks, kasvab või kahaneb, näitab aeg. Seni aga tuleb arvestada osalejate arvu kasvutrendiga, mis tähendab, et Klubide Karikasarja etappidel on rajal järjest rohkem kogenematuid laskjaid, kes ei pruugi tunda reegleid ega mõista kui tähtis on ohutusnõuete range täitmine.

Selline trend asetab täiendavad kohustused võitluse korraldajatele. Neist olulisim on raja ülesehitamine nii, et see vastab täpselt reeglitele, sellel on ohutu liikuda ning kõik vibuklassid saavad seal rahulikult lasta. Lisaks eeldab suurema arvu osalejate toitlustamine, nende tulemuste töötlemine, pausi lühendamine võistluse lõpu ja autasustamise vahel jms ka järjest suuremaid pingutusi.

Sama oluline on ka võistlus- ja ohutusreeglite tutvustamine ja neist kinni pidamine, kuid võistluse korraldajad saavad selles suhtes üsna vähe ära teha. Reeglite seletamine enne rajale minekut läheb liiga paljudel kõrvust mööda ja hea kui suudetakse meeles pidada rajamärgistust ja märkide paiknemist. Küll aga saavad võistluse korraldajad ise reeglitest kinni pidada ja näiteks mitte lubada mõnel vibulaskjal või vibulaskjate grupil lasta oma tulemust teistsugustes tingimustes kui ülejäänud võistlejatel. Sel aastal oli kaks sellist juhtumit ja kui selline praktika jätkub, siis muutub Klubide Karika võistlussari pigem mingisuguseks rahvaürituseks, kus reeglite järgimine on soovitatav ja mitte kohustuslik.

Allakirjutanu ja veel mõne TVK vibulaskja kogemused kinnitavad, et sugugi mitte kõik rajale tulijad ei tunne võistlus- ja rajal käitumise reegleid ning samuti on olnud üsna mõtlemapanevaid näiteid sellest, et ohutusnõuetest on mõnedel võistlejatel vaid ebamäärane ettekujutus. On selge, et kogenud ja teadjamad vibulaskjad teevad nendest sõltuva, et tagada rajal kord ja ohutus, kuid ei ole ju õige asetada see koorem teadlikult neile ja muuta võistlusel osalemine nende jaoks mingiks kasvatustööks. Reeglite ja ohutusnõuete selgitamine peaks olema EML vibuklubide ülesanne ja nemad peaksid veenduma, et rajale ei tulda ilma vastavate teadmiste ja arusaamadeta.

Ülaltoodu viitab allakirjutanu arvates sellele, et EML ja Klubide Karika võistlussari on jõudmas punkti, kus tuleb langetada otsuseid edasise tegevuse ja arengusuuna osas. Põhimõttelisi valikuid on kaks: (1) võib minna professionaliseerumise teed, karmistada nõudmisi võistluste korraldamise, raja reeglitele vastamise, võistlejate poolt reeglite tundmise ja järgimise suhtes või (2) minna maastikuvibu rahvaürituseks kujunemise teed, kus reeglite järgimine on soovituslik. Ülejäänud võimalused langevad nende kahe põhimõttelise otsuse vahele.

Pall on klubide juhtkondade ja EML väljakupoolel.

Leave a Comment